Sometimes when it ends, you forget how much you did to make it happen.

Öeldakse ikka, et ei tasu enda elu võrrelda sellega, mida teised netis avalikustavad, sest tavaliselt on selleks eredad hetked, mis absoluutselt ei kajasta seda, mis peitub nende taga. Kuna mõnikord on enda elus eredaid hetki nii raske näha, siis mõtlesin, et pean oma USA blogi ikkagi ära lõpetama, küll pigem piltide kui tekstide näol, kuid siiski. Äkki suudan ise ka siis hetkeks kõrvaltvaataja pilgu võtta ja asju ilusatena näha, või siis hoopis meenutada neid aegu selles valguses, et veel paar aastat tagasi tundusid need sündmused olevat võimatud sündima. Ja noh, eks Egle on mind ka tagant surkinud, küll omadel ja ilmselt hoopis teistmoodi põhjustel.
_________________________________________________________________________________

ELU KUI FILMIS 3

Next stop - Historical Route 66 - Hoover Dam - Las Vegas

Ma ei mäleta, kas minu kord oli roolis olla või tahtsin ma ise roolis olla, aga fakt on see, et roolis ma olin. Ja nii ma sõitsin, suhteliselt tühjal ajalooliselt Chigasost peaaegu Los Angeleseni viival teel number 66. Kuna ümbritsev keskkond palju ei muutunud, siis otsustasid mu kaaslased tukastada, mistõttu olidki mu kaaslasteks kantrimuusika ning suurim nauding sellest, kus ma olen ja mida ma teen. 

Mõnes põnevamas kohas tegime ka peatusi. Samuti nägin esimest korda elus oma silmaga (ma ei tea nende nimetust praegu) neid heinapalli laadseid asju, mis tuulega tühjadel kõrbeväljadel üksteist taga ajavad.

Peatusime Peach Springis Route 66 nimelises (üllatus, üllatus) söögikohas, kus selgus, et peaksime kindlasti käima ka mõned miilid eemal asuvas Seligmanis, sest tegemist on just selle kohaga, kust sai animafilmi Autod (Cars) ümbritsev keskkond oma kujunduse.

Next stop Hoover Dam, enne, kui päike loojub. Tegemist siis Arizona ja Nevada piiril asuva ülisuure tammiga, pikkuseks 379 m ja kõrgus 221 m.

Ja nüüd Las Vegase poole. Ma vist pean õnnelik olema, et sellel teekonnal olin ma kaardilugeja rollis mitte rooli taga. Nii hullumeelset liiklust pole ma veel kusagil näinul. 6 realine kiirtee on kuni silm ulatub täis autosid, kes kihutavad meist, kes me niigi ületasime kiirtee maksimaalset kiirust, nagu postist mööda, samal ajalt ühest reast teisse vangerdades. Oh! Õnneks ikka suutsime esimese kiirteelt õigest august välja sõita, terveks jääda ja hotell leida. Hotellidest rääkides, siis Las Vegases on need tõesti hinna ja kvaliteedi suhtes väga odavad. Samuti pean mainima, et ma pole kunagi varem kasiinos käinud. Siin pidin ma aga kasiinost läbi minema ainuüksi selle pärast, et hotelli teistmoodi sisse ei saanudki. Mainin juba ka ette ära, et öösel sai kogu kasiino jaoks mõeldud raha maha mängitud, kõigile on kindlasti ka summa huvitav, ma siis ütlen - 1 dollar. Selle raha eest oli väärt lõbu :). Aga enne kasiinot käisime ikka hilisõhtust Vegast avastamas ka.

Piltidel ei ole just parim kajastus, aga no tõesti, ma ei ole varem näinud ühtki kohta, mis oleks nii suures ulatuses tulesid ja vilesid täis. Samuti täis igasugust kopeeritut vaatamisväärsust (piltidel on tükikesi Pariisist ja Veneetsiast). Loomulikult nii täistopitud on vaid üks tänav, kuid ka teistes kohtades saab aimu, et tegemist on Las Vegasega. Tänaval jagas iga 100 meetri tagant keegi flaiereid, millel olid reklaamitud lõbutüdrukud, rahva seast leidis inimesi nii superkangelaste kostüümis kui ka eriti napilt kaetud persoone. Samuti eriti kõrgklassiliselt riietutatud inimesi kui ka meiesuguseid turiste, kes lihtsalt vaatasid ja ammutasid melu, mida vist enam kuskilt selliselt ei saa.