East Lansing 1

Mul on tunne, et inimesed on Eestimaal ülesandeid käest kätte üle andnud. Kui tavaliselt on Egle mulle näppu viibutama tulnud, et blogi pole, siis seekord oli Gerly aktsioonis.

* Jõudsin Varssavist ilusti Tallinnasse.
* Nädal Eestis oli sisutihe. Et külastada kõiki olulisi inimesi ja teha ära vajalikud tööd, tuli 1/3 Eestile ring peale teha.
* Tundub, et õnneks kõik vajalikud asjad jõudsin ära teha, vähemalt need, mis 'to do' listis olid.
* Tegin TTÜ raamatukokku omale lugejakaardi, õde naeriski, et ainult 5 ja pool aastat läks aega. Aga päris hubane koht on, mulle meeldis.

* Muidugi tänan ka oma toredaid inimesi, kes nõustusid mu korraks Tartust viibimist minuga Barlovas tähistama (kuigi ma tagantjärgi kahtlustan, et põhjus oli pigem uudishimu sõna 'korraks' vastu, mitte niivõrd tahtmine mind näha).

* 22. veebruari alustasin Tallinna lennujaamast, päris tihti sinna viimasel ajal sattunud.

* Olles öösel maganud 10 minutit, otsustasin Frankfurdis osa oma 4-tunnisest ooteajast magades veeta. Mässisin kõik tähtsad asjad enda alla, viskasin jalad kohvrile ja panin silmad kinni. Ilmselt magasin umbes pool tundi, kuid sellest oli päris palju kasu, et ennast inimese moodi tunda.

* Uuesti lennukis kahjuks üksinda istuda ei õnnestunud, kuid koht akna all oli hea ja kõrvale sattus ka üks ülinormaalne tüüp, kellega me juba esimese toitlustuse ajal koos mehe üle naersime, kelle arvates stjuardessi valatud kange napsu kogus oli liiga väike. Aga see-eest söögiportsud olid täitsa parajad.

* Aga muidu, nagu ikka lend hilines. Juba take off hilines, mis tähendas, et plaanipärase 8,5 tunni asemel pidi seal veel kauem istuma. Aga see-eest vaatasin lõpuks Interstellari ära (läksin kergema vastupanu teed ja vaatasin venekeelses versioonis).

Alla tunni on jäänud...

* Kuna ma olin lennukis suhteliselt sabas, siis olin ma ka tolli järjekorras suhteliselt sabas, mis tähendas, et passisin seal oma tund aega. Selle aja jooksul jäin ka bussist loomulikult maha. Aga õnneks suutsin tollis ära seletada, miks mul on põhjust siin riigis nii kaua olla ja mõni sõbralik töötaja andis omast vabast tahtest isegi abistavaid juhiseid, kuidas bussipeatus üles leida.
* Kuna ma oma bussifirma MichiganFlyer'i esindust kuskilt ei leidnud ja info töötaja kohaselt polnud seda seal terminalis ka olemas, otsustasin peatusesse minna. Just parasjagu siis, kui buss saabus. Bussist tuli välja tore mustanahaline bussijuht, kes mu muret kuuldes teatas kohe, et pole probleemi 'I'll take care of you!' ja ma võin sama piletiga sõita ka järgmise bussiga. Niisiis sai see mure ka lahendatud.
* Kuna bussi väljumiseni oli aega otsustasin wifi üles otsida. Leidsin. Mind ootas mitmelt inimeselt tohutu hulk murelikke sõnumeid, kus ma olen ja kas kõik on korras. Mõnel oli lennuaja arvestamine täitsa sassis. Igatahes ei osanud ma vastata muud kui, et jah, kõik on korras ja vähemalt räägitakse siin inglise keelt (meenutustega Bratislavast...).
*...viimased kolm tärni algavad sõnaga 'kuna'...
* Esimesed päevad veetsin Ameerika maal pigem niisama olles ja harjudes, kuid ka minimaalselt asjalik olles. Ajavahega harjumine väga valulik just polnud, kuid sellegipoolest möödus nädal, et seda enam üldse ei tunneks.
* Paar korda poes käimine, üks ameerikalik pubiõhtusöök ja hilisõhtune ring campsuses mulle enam nii uued ei ole, pigem on tegu taasorienteerumise ja asjade meeldetuletamisega. Kuigi huvitav on ikka. Kõige pullim asi oli suur jääkaru topis ühes MSU campuse hoonetest.

* Suurim sündmus oli ilmselt teise eestlasega kiluvõileibade ja Eesti värvidega vabariigi aastapäeva tähistamine. 

* Samas, esimene kohtumine ja õhtusöök mu päris juhendajaga oli ka omajagu meeldejääv. Mulle eriti meeldis moment, kui ma hakkasin rääkima ja siis ta jäi mind korraks vaatama ja siis lihtsalt ütles: look, your English! Nüüd võib siis ametlikult öelda, et mu inglise keel on arenenud.
* Üks huvitav asi, mis siin on, on suured temperatuuri kõikumised. Nädala jooksul võib vabalt mitu korda muutuda +12-st kuni -10 -ni. Ja kui lund hakkab sadama, siis sajab seda korraga ja palju, nii 30-50 cm ikka. Aga mis veel huvitavam, siis seda nähtust nimetatakse siin lumetormiks ja kuna kõik elavad kuskil suburbiates ja teid ei jõuta puhastada, siis jäävad ka koolides tunnid ära, sest lumi on nii paks ja lapsed ei pääse kooli. Igatahes, sõna 'lumetorm' peale tegin mina suured silmad ja laususin, et see on tavaline tali ju.
* Tänagi tuli tali jälle alla. Rookisin kodu ukse eest lund ära. Minu arust väga rahustav ja nauditav tegevus, kui seda normaalses koguses teha.