* Et siis täna täitus Slovakkia maal 90 päeva.
* Isegi kui sa oled Euroopa Liikmesriigi kodanik, ütleb seadus, et viibides riigis rohkem kui 90 päeva peab taotlema elamisluba.
* Paljudel on sellest suhteliselt savi, aga ma otsustasin nii igaksjuhuks selle kadalipu läbi teha.
* Asjade ajamiseks tuleb mina Aliens Police'isse. (Aliens kõlab rohkem mu jaoks nagu tulnukate politsei, mitte välismaalaste politsei)
* Asutus on avatud kolmel päeval nädalas 7.30-12.30, ning asub kuskil in the middle of nowhere linna teises otsas, 20 min linnaliini sõidu kaugusel.
* Esimest korda paar nädalat tagasi saabusin sinna kell natuke 12 läbi. See oli juba piisavalt hilja, et järjekorra numbrit mitte saada. Tulin sama targalt koju tagasi.
* Teise katse ajal läksin juba varem kohale. Rahvast oli palju. Võtsin järjekorra numbri, istusin tunnike ja googeldasin-küsisin, kuni tuli välja, et mul vist avaldust eelnevalt vaja küsida. Läksin sama targalt minema.
* Küsisin Erasmus koordinaatori käest abi, seal ei teadnud keegi midagi. Mingi neti info ütles, et saatkonnast peab küsima. Kas Slovakkias on Eesti saatkond? Loomulikult mitte. Kirjutasin aukonsulile. Kui kahe päeva jooksul vastust ei tulnud, kirjutasin saatkonda Viini, seal ei teatud jälle midagi. Lõpuks reedel sain aukonsuli õnneks ülimalt sõbraliku ja sisutiheda vastuse.
* Kõik paberid tuli täita slovakkia keeles. Tänavanimed on õnneks igas keeles ühesugused, aga, kuidas kirjutada riiki ja kodakontsust? Estonska? Estonsko? Estonsky??? Õnneks ilmus mu toanaaber pühapäeva õhtuks välja ja sai üle küsida.
* Kuskil oli kirjas, et on kolme fotot vaja, mul oli kaks, lootsin, et läheb läbi.
* Tõusin esmaspäeva hommikul 3 tundi maganuna kell 6. kell 7 istusin bussile, et sõita politseisse. 7.25 olin kohal. Ukse taga oli juba järjekord, nii 30 inimest. Oeh. Võtsin sappa. Sees tuli välja, et see on kolmandate riikide jaoks olev hoone ja Euroopa liidu kodanikke teenindatakse teises majas.
* Otsisin üles teise maja. Seal oli järjekord õnneks nii 10 inimest.
* Võtsin järjekorranumbri, ootasin, mängisin numbrimängu, ootasin. Poolteist tundi hiljem oli minu kord minna. Ladusin paberid lauale. paluti kinnitust kõrgkoolis õppimise kohta. Andsin, mul oli see juba siia saabumisest saati olemas. AGA, tuli välja, et mu inglisekeelne variant neile üldse ei sobi ja peab olema slovakkiakeelne. Saadeti minema.
* Sõitsin pool tundi kooli, küsisin slovakkiakeelse tõendi.
* Sõitsin pool tundi politseisse tagasi. Võtsin järjekorranumbri.
* Ootasin tund aega, kui avastasin, et mu kõrval istub Eesti passi omav tädi. Juttu alustades selgus, et on pigem eesti venelane, kes tegelikult juba pikka aega Eestis ei elagi, vaid Ameerikas ja Slovakkias olnud. Igatahes õnneks või kahjuks (kohati oli väsitav) juttu jätkus järgmiseks tunniks ajaks, kui lõpuks võisin oma järjekorra numbrit ekraanilt kohata.
* Ladusin jälle oma paberid laule. Minuga tegeleval politseinikul polnud kiiret. Ka teistel polnud kiiret. Ilmselt nad täitsa nautisid tööl olemist, omavahel tehti palju nalja ja tundus, et neil on lõbus. Minu ankeedi andmed trükiti arvutisse, ja paluti veel aind ühte kohta aadress lisada. Ja ma eelmine päev põdesin, et mul on seal liiga palju tühjasid välju. Tädi oli nii pealiskaudne, et isegi poleks aru saanud, et mu allkiri on puudu, kui ma poleks seda öelnud. Pilte ei küsitud üldse. Ma siis ei andnud ka. Igatahes viisteist minutit hiljem anti mulle rebitud otstega tänase kuupäeva ja templiga paberilipakas, kuhu on nurka pastakaga kirjutatud väidetavalt mu Slovakkia isikukood ja väidetavalt peaks nüüd elamisluba ka mõneks aastaks olemas olema.
* Kodust väljumise ja koju jõudmise vahepeal läks aega ainult 7 tundi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar