Slovakkia 21.09.15 Päev 6.

Hurraaa, kooli aktus. Läksin viisakalt nimetatud kohta kohale, kus mind ootas ees terve hunnik vanematsorti seltskonda, ilmselt mingid kohalikud professorid. Ühtegi tudengit ma seal küll ei näinud, nii ma otsustasin sealt sama kiiresti kaduda.

Ühikasse tagasi jõudes tuli sõlmida ühika leping. Kas keegi räägib inglise keelt? Loomulikult mitte. Õnneks mingid suvalised möödaliikuvad tudengid küll. Ühelt, teiselt ja kolmandalt küsides sain siis lõpuks oma paberid täidetud. Natuke piilusin ka tubade jaotamise nimekirja, kus minu toa juures oli veel üks nimi. Niiet ma siis saan endale vist kellegi seltsi.

Müsli maitsestatud hapupiimaga. Lusikat mul veel pole.

Esimesed hommikused võileivad. Kruusi mul veel ei ole.

Kella viieks läksin linna esimesele Erasmuse tudengite kogunemisele, mis pidi endast kujutama linnatuuri ja siis pubis istumist. Mingit kommunikeerumise tuju mul polnud absoluutselt, oleks parema meelega ühikas maganud, kuid sundisin ennast minema, pole mul siin ju ühtegi tutvust veel. Kõik tundusid juba üksteist teadvat, seda 'lõbusam' mul oli. Lonkisin pool teed kaasa, kuni lõpuks keegi muga rääkima hakkas. Üllatus üllatus, kutt oli Soomest. Vähemalt keegi põhjamaine, suure hunniku türklaste ja hispaanlaste seas.

Pubi tahtsin ka esmapilgul vahele jätta, kuid kokkuvõttes minna tundus päeva parim otsus olevat. Inimesed olid toredad, ning mõnel tuli välja, on samad muredki mis mul. Üks türklane on ka tsiviilehituse teadukonnas, kuid tahab arhitektuuri osakonnast aineid võtta, pidime homme koos oma ainete eest võitlema minema, eks näis, mis sest saab. Sain ka mõne oma ühika inimesega tuttavaks, mõned lausa sama koridori peal.

Üks asi, mis mul siinsete pubide juures üldse ei meeldi on see, et suitsetatakse igalpool. Ka meie lauda toodi esimese asjana tuhatoos. Praegu kõik riided haisevad suitsu järgi nii mis jube. Vähemalt vesi oli lauas olemas, see oli positiivne nähtus. Kes teab, kas on see selle pubi eripära või ka laiemalt levinud siin. Samuti sain kohalikelt teada, et kraanivesi peaks joodav olema, seega ei pea enam veele raha laristama.

Tagasi ühikasse jõudes sain kohe aru, et keegi on siin. Ja oligi. Mu toakaaslane oli saabunud. Tegemist on isiksusega, kes on sama vana, nagu mina, pidu väidetavalt väga ei pane. Pärit Serbiast ning siin õpib viiendal kursusel tsiviilehitust, tunneb kohalikku keelt ning ühikaolu. Ometi mul on keegi, kes võiks mind aidata. Ainult, et magama on ta harjunud vara minema, mina olen nagu rohkem öise eluviisiga inimene. See-eest tõuseb tema vara, siis kui ma olen harjunud magama. Eks näis, mis mu sellest esmakordsest ühika kommuunielu kogemusest saab.